banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Poliitik ja aatemees Jaan Tõnisson

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Poliitik ja aatemees Jaan Tõnisson Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Poliitik ja aatemees Jaan Tõnisson,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Poliitik ja aatemees Jaan Tõnisson

Eesti suurimaid poliitikuid Jaan Tõnisson sündis 22. detsembril 1868. a. Viljandimaal talueremehe pojana. Jaan Tõnissoni sünniaeg langes eestlaste rahvuslikku ärkamisaega, mil seni rõhutud ja arenematu maarahvas korraga oma jõust teadlikuks sai ning endale otsustavalt tulevikku teed asus rajama. Loomulikult haarasid rahvuslikud ideed erilise jõuga kaasa tollast noorsugu, vaimustades ka Viljandi kihelkonnakoolis õppivat Jaan Tõnissoni.

Gümnaasiumi lõpetamise järel asus Jaan Tõnisson Tartu Ülikoolis õppima õigusteadust, liitudes siin peagi rahvuslikus liikumises olulist rolli mängiva Eesti Üliõpilaste Seltsiga. Noort ja energilist üliõpilast pandi seltsis kiirelt tähele ning peagi valiti ta seltsi esimeheks. Selles ametis tutvus J.Tõnisson lähemalt rahvusliku liikumise tollase juhi Villem Reimanniga, kelle kompromissitu aatelisus nooruki arengut tugevalt mõjutas.

Eestis oli pealetungil tsaristlik venestuspoliitika, paljud rahvuslikud organisatsioonid suleti, maad kippus võtma lootusetus. Sel perioodil äratas Eesti üliõpilaste ja Jaan Tõnissoni usk eesti rahvuse tulevikku ning valmisolek selle heaks midagi ära teha laialdast tähelepanu.

1893. aastal sai Jaan Tõnissonist Eesti suurima päevalehe "Postimees" toimetaja.

Jaan Tõnisson propageeris tugeval kõlbelisel alusel seisvat rahvuslust, mis ei sea oma eesmärgiks teiste rahvaste allutamist, vaid vaimult suuremaks saamist. Paljuski tema organiseerimisel pandi alus nn. Tartu renessaansile, mis murdis hambad tollasel venestuspoliitikal. 1896. aastal ostis Jaan Tõnisson koos sõpradega võitlevale rahvuslusele ajalehe "Postimees", muutes selle aastakümneteks rahvusliku liikumise tribüüniks.

Aadete edendamise kõrval taotles Jaan Tõnisson ka eestlaste majanduselu edendamist, pöörates erilist tähelepanu ühistegevusele. Jaan Tõnissoni eestvõtmisel asutati nii esimesed põllumajanduslikud ühistud kui laenu- ja hoiuühisused.

Kriis tsaari-Venemaal viis 1905. aastal revolutsioonini, mille tulemusel tsaar oli sunnitud andma kodanikele teatavad poliitilised vabadused. Jaan Tõnisson kasutas neid eestlaste õiguste laiendamiseks, luues sel eesmärgil esimese Eesti poliitilise partei - Rahvusliku Eduerakonna. Jaan Tõnisson ei pidanud õigeks, et eestlased sekkuksid Vene revolutsioonisündmustesse, sattudes seetõttu vastuollu radikaalsemalt meelestatud eesti tegelastega. See ei takistanud Jaan Tõnissoni ägedamal kombel protesteerimast tsaarivõimude poolt Eestis vallandatud karistusaktsioonide vastu.

1906. aastal valiti Jaan Tõnisson esimese Eesti poliitikuna Vene Riigiduumasse. Siin ühines ta protestiliikumisega tsaarivalitsuse sammude vastu, millega üritati antud vabadusi tagasi võtta ning istus seetõttu mitmed kuud vangis.

See ei suutnud Jaan Tõnissoni aktiivsust aga pidurdada. Revolutsioonijärgsetel aastatel keskendus ta eestikeelse koolisüsteemi arendamisele, luues üle maa kooliseltse ning avades eestikeelseid gümnaasiume. Hoogsalt arenes ühistegevus ja põllumajandus, mis aitasid kaasa jõukuse üldisele kasvule Eestis. Jaan Tõnissoni tegevus aitas kaasa tsiviilühiskonna kujunemisele Eestis, luues seega eeldused Eesti iseseisvuse sünniks.

Soodne võimalus selleks avanes I Maailmasõja järellainetuses puhkenud Vene revolutsiooni käigus. Tsaarivõimu kokkuvarisemist kasutades reageerisid eestlased kiiresti ning saavutasid endale Vene Ajutiselt Valitsuselt õiguse autonoomiale ja rahvusväeosade moodustamisele. 1917. aastal asus Jaan Tõnisson esimese tuntuma eesti poliitikuna nõudma Eestile täielikku iseseisvust, tegutsedes energiliselt autonoomiaseaduse alusel valitud Maanõukogu kuulutamisel kõrgemaks võimuks Eestiks.

Iseseisvuspüüetest häiritud enamlased arreteerisid Jaan Tõnissoni ning saatsid ta maalt välja, kus Jaan Tõnisson asus juhtima Eesti välisdelegatsioonide tegevust. Sellel kohal tegutses Jaan Tõnisson ka 24. veebruaril 1918. aastal, mil Eesti end ametlikult iseseisvaks kuulutas. Kuigi vahepeal okupeeriti Eesti keiserliku Saksamaa vägede poolt, olid need peagi sunnitud lahkuma. Nüüd tungis noorele vabariigile kallale enamlik Venemaa, kuid Vabadussõjas suutis Eesti relvaga käes oma õigust vabadusele kaitsta.

Paralleelselt sõjategevusega asus noor Eesti riik oma elu korraldama. 1919. aasta kevadel toimunud Asutava Kogu valimistel saavutas Jaan Tõnissoni juhitud konservatiiv-liberaalne Rahvaerakond kolmanda koha. 1919. aasta sügisel sai Jaan Tõnissonist Eesti peaminister, kellele langes ülesanne viia maa välja sõjast. 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu tagaski Eestile iseseisvuse.

Keerulises olukorras langetatud valulised otsused viisid vaatamata nende õigsusele Rahvaerakonna populaarsuse langusele ning I Riigikogu valimistel sai ta lüüa. Sellele vaatamata jätkas Jaan Tõnisson aktiivset poliitikas osalemist, olles korduvalt erinevates valitsustes välisminister ning mitu korda ka peaminister.

Nagu ikka, kutsuti Jaan Tõnisson riigitüüri juurde siis, kui olukord kõige raskem. 1932. aastal valitses Eestis ränk majanduskriis, mis suurendas poliitilisi pingeid ja tekitas igatsuse "kõva käe" poliitika järele. Jaan Tõnissoni valitsuse valusad otsused viisid Eesti majanduskriisist välja, kuid viisid Jaan Tõnissoni isikliku populaarsuse täielikku madalseisu. 1933. aasta rahvahääletusel eelistas rahvas autoritaarset põhiseadust ning 1934. aastal haaras K.Päts võimu enda kätte, peatades peagi nii poliitiliste erakondade kui parlamendi tegevuse ning piirates kodanikuvabadusi. Eestis algas nn. vaikiv ajastu.

Uues olukorras tõusis Jaan Tõnisson demokraatliku opositsiooni liidriks. See tõi kaasa tema ajalehe "Postimees" võõrandamise valitsuse poolt, kuid seegi ei suutnud J.Tõnissoni suud sulgeda. 1938. aastal korraldatud pool-demokraatlikel valimistel valiti J.Tõnisson suure ülekaaluga Riigikogusse, kus ta jätkas võitlust demokraatia täieliku taastamise eest Eestis.

Paraku polnud sellel lootusel tollal määratud täituda. Molotov-Ribbentropi paktiga 1939. aastal Nõukogude Venemaa mõjusfääri arvatud Eesti sõlmis Venemaaga nn. baaside lepingu ning 1940. aastal okupeeris N.Liit Eesti täielikult. Jaan Tõnisson püüdis sel hetkel mõjutada president K.Pätsi kasvõi sümboolselt sissetungijale vastupanu osutama, kuid president oli juba otsustanud vastupanuta alistuda.

Jaan Tõnissonile polnud tegevuseta istumine aga sobilik. 1940. aasta suvel algatas ta ulatusliku aktsiooni, organiseerides üle maa vastaskandidaatide esitamist kommunistlikele kandidaatidele nõukogude nukuparlamendi valimistel. Nõukogude võimud olid sunnitud vastaskandidaadid valimistelt jõuga eemaldama, demonstreerides sellega maailmale oma eba-demokraatlikku olemust.

Loomulikult ei saanud selline tegevus kaua kesta. 1940.aasta sügisel Jaan Tõnisson arreteeriti ning anti kohtu alla. Uurimisel pidas Jaan Tõnisson end üleval nagu ikka väärikalt, temalt ei õnnestunud välja pressida ei kahetsust ega ülestunnistusi teiste poliitikute kohta. Täpsed andmed Jaan Tõnissoni saatusest puuduvad. Tema surmast on arvukalt legende, kuid kõige usutavama versiooni kohaselt lasti Jaan Tõnisson maha Tallinnas 1941. aasta juuli esimestel päevadel.

Vaatamata - või tänu - oma märtrisurmale on Jaan Tõnisson Eesti rahva jaoks legend. Tema aateline poliitika innustas terveid põlvkondi ka kõige raskemal venestusperioodil 1970-80ndatel aastatel seisma vastu survele ning jääma oma vaimus vabaks. Jaan Tõnissoni kohusetunne ning nõue tegevusele kohustas järgnevaid põlvkondi võitlusele Eesti iseseisvuse taastamise eest.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 14. 02. 2008. 02:54