banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Seksuaalsel teel levivad haigused

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Seksuaalsel teel levivad haigused Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Seksuaalsel teel levivad haigused,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Seksuaalsel teel levivad haigused

Kaasaegsed rasestumisvastased vahendid võimaldavad naistel ja meestel oma seksuaalsust täielikult nautida. Kuid seksuaalne vabadus tähendab ka vastutust enda ja oma partneri ees. Hankige teadmisi sugulisel teel levivate haiguste riski ja nende vältimise kohta.

Seksuaalsel teel levivad haiguste (STLH) on nakkushaigused, mis kanduvad edasi ükskõik millise seksuaalse kontakti (vaginaalse, oraalse või anaalse) kaudu.

”Tavapärased” seksuaalsel teel levivad haigused on gonorröa, süüfilis, šankroid ja lymphogranuloma inguinale (suguelundite lümfisõlmede viirus).

Kuid on teisigi haigusi, mis võivad seksuaalsel teel levida. Nende hulka kuuluvad:

  • viirusnakkused AIDS, suguelundite herpes, B-hepatiit, kondüloomid ehk genitaaltüükad;
  • bakteriaalsed nakkused: klamüüdia;
  • seennakkused: kandidoos ehk tupeseen;
  • algloomnakkused: trihhomonoos.


Kõigi nimetatud sugulisel teel levivate haiguste (välja arvatud AIDS) korral on tervenemise tõenäosus hea, kuid seda eeldusel, et ravi alustatakse küllalt vara. Vastasel korral võib karta tõsiseid hilisemaid tagajärgi.

Parim kaitse sugulisel teel levivate haiguste eest on ohutu seks, st peenist ei viida tuppe, pärasoolde või suuõõnde ilma kondoomita.

Kondoomita seks on lubatav ainult monogaamses (püsiv ja truu) suhtes, kus kumbki partner ei põe sugulisel teel levivat haigust.

Gonorröa ehk tripper

Gonorröad põhjustab bakter nimega gonokokk. Gonorröa levib õigupoolest ainult sugulisel teel. Gonorröad põdev ema võib sünnituse käigus oma lapse nakatada.

Sümptomid
Umbes pooltel kõigist nakatunud naistest ei esine mingeid sümptomeid, ka umbes 10–20% nakatunud meestest on sümptomiteta.

Gonorröa võib olla äge või krooniline.
Äge gonorröa on väga ebameeldiv, aga viib peaaegu alati ravi kiire alustamiseni, mis omakorda ennetab nii nakkuse edasikandumist kui ka hilistüsistuste teket. Krooniline gonorröa jääb sageli avastamata.

Naiste nakkuse sümptomid on tupevoolus ja kerge kõrvetustunne urineerimisel. Võib esineda limanäärmete (Bartholini näärmete) valulikku põletikku. Sage tüsistus on väikevaagna elundite haaratus. Emaka limaskesta või munajuhade põletik võib põhjustada viljatust.

Meestel esineb samuti urineerimisel ebamugavustunnet ja eritist kusitist. Eritis on alguses limane, hiljem kollakas või kreemjas. Kroonilise haiguse puhul võib tekkida ülenev infektsioon. Sage on munandimanuste ja eesnäärme põletik, mis võib põhjustada viljatust.

Anaalseksi järel võib nakatuda pärasool, selle sümptomid on valu roojamisel ja limajas-mädane eritis roojal.

Nakatumine oraalseksil võib põhjustada suu ja neelu gonorröad, mille sümptomid on neelu- või kurgumandlite põletik.

Gonorröad põhjustavad bakterid võivad ka jõuda vereringesse ja levitada nakkust üle kogu keha. Dissemineerunud gonorröa põhjustab selliseid sümptomeid, nagu palavik, külmavärinad, liigesepõletik ning verega täitunud villid sõrmedel ja varvastel. Rasketel juhtudel võib tekkida ajukelmepõletik või endokardiit.

Emalt lapsele antud gonorröa võib põhjustada raske silmanakkuse, mis võib ravimata jätmisel viia nägemise kaotuseni.

Diagnoosimine
Gonokokke saab tuvastada mikroskoobi abil kusitist, emakast, kurgust või pärakust võetud kaapest.

Ennetamine ja ravi
Parim kaitse gonorröa eest on ohutu seks.

Haigust saab tavaliselt ravida penitsilliini või teiste antibiootikumidega. Õigel ajal ravi alustamisel on gonorröa ravitav. Hilistüsistuste ja nakkuse leviku ennetamiseks tuleb alati ravida ka seksuaalpartnereid.

Süüfilis

Süüfilis kandub suguühte ajal üle koos bakteritega. Pikka aega vähenes Lääne tööstusriikides uute haigusjuhtude arv. Kuid viimasel ajal on haigusjuhtude arv jälle suurenema hakanud.

Esinemissageduse tõusuga on oluliselt seotud seksturism ja ohutu seksi reeglite eiramine.

Kui ema nakatab lapse enne sündi platsenta kaudu, võib esineda ka kaasasündinud süüfilist. Nakkus võib lapsele edasi kanduda ka otsesel kokkupuutel sünnituse ajal.

Sümptomid
Süüfilisel on mitu staadiumi.

Umbes kolm nädalat pärast nakatumist tekib bakterite sisenemiskohta valutu, tugevapõhjaline haavand (kõva šanker), mis jääb sageli märkamata. Seda staadiumit nimetatakse primaarseks süüfiliseks. Haavand tekib tavaliselt suguelunditele, st häbememokkadele, tuppe või peenisele. Oraalseksi järel võib haavand tekkida ka suus või neelus, pärast anaalseksi pärakus.

Umbes nädala jooksul suurenevad piirkondlikud lümfisõlmed. Haavand paraneb ka ravita 2–6 nädala pärast. Et see ei valuta, ei pruugi keha ligipääsematus kohas paiknevat haavandit üldse märgata. Seetõttu jääb süüfilis selles varases staadiumis sageli ravita. Järgmine staadium on sekundaarne süüfilis. Bakterid võivad lümfi- ja veresoonte kaudu levida üle kogu organismi ja põhjustavad mitmesuguseid sümptomeid. Iseloomulikud nähud on üldine lümfisõlmede suurenemine ning paikne või generaliseerunud lööve nahal ja limaskestadel (kahvatute kuni pruunikaspunaste laikude kogumikud). Sagedased üldsümptomid on palavik, isukaotus ja peavalud.

Primaarne ja sekundaarne süüfilis paranevad ka ilma ravita.

Pärast mitut sümptomiteta aastat (latentne süüfilis) tekib tertsiaarne süüfilis, millega kaasnevad rasked neuroloogilised nähud (närvide ja kesknärvisüsteemi kahjustus), südame ja luude muutused ning siseelundite haaratus.

Kaasasündinud süüfilisega vastsündinud on alakaalulised ning nende põrn ja maks on suurenenud. Kaasasündinud süüfilise sümptomid on samad mis täiskasvanutel sekundaarse süüfilise korral. Iseloomulikud nähud on süfiliitiline riniit (ninakinnisus) ja sadulakujuline nina. Tertsiaarse süüfilise sümptomid võivad ilmneda juba kolmandal eluaastal. Nende sümptomite hulka kuuluvad hammaste defektid ja kurtus. Väljendunud tertsiaarne süüfilis tekib alates kümnendast eluaastast.

Diagnoosimine
Haiguse kulg ja sümptomid võimaldavad arstil kindlaks teha, millise süüfilise staadiumiga on tegu.

Primaarses staadiumis on võimalik haavandilt võetud kaapes bakterid kindlaks teha. Süüfilise diagnoosimisele võib kaasa aidata ka vere antikehade määramine. Kaugelearenenud haiguse korral võib olla vajalik seljaajuvedeliku proovi võtmine, et kindlaks teha, kas nakkus on juba kesknärvisüsteemi levinud.

Ennetamine ja ravi
Parim kaitse süüfilise eest on ohutu seks.

Haigust ravitakse tavaliselt penitsilliini või teiste antibiootikumidega. Kui raviga alustatakse küllalt vara, on süüfilis ravitav. Hilistüsistuste ja nakkuse leviku ennetamiseks tuleb alati ravida ka seksuaalpartnereid.

Šankroid

Ka pehmeks šankriks kutsutavat šankroidi põhjustavad bakterid. Haigus esineb eeskätt Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, mehed haigestuvad sagedamini kui naised.

Sümptomid
Haigustekitaja sisenemiskohal tekivad mädaga täidetud villid, mis kalduvad arenema väga valulikeks, sakiliste servade ja punetava ümbrisega haavanditeks. Paljudel juhtudel esineb ka lümfisõlmede ja lümfisoonte valulik nakkus. Lümfisõlmedes tekivad sageli mädakolded, mis võivad avanedes tekitada õõnsuse.

Diagnoosimine
Haavandist võetud kaapest on võimalik baktereid kindlaks teha.

Ennetamine ja ravi
Parim kaitse šankroidi eest on ohutu seks.

Raviks on tavaliselt antibiootikumid. Küllalt varasel ravi alustamisel on šankroid ravitav. Hilistüsistuste ja nakkuse leviku ennetamiseks tuleb alati ravida ka seksuaalpartnereid.

Lymphogranuloma venereum

Lymphogranuloma venereum (lymphogranuloma inguinale) esineb peamiselt troopilistes maades. Haigust põhjustab sugulisel teel ülekantav bakter.

Sümptomid
Esimeseks sümptomiks on väikeste villide või haavandite teke bakterite sisenemiskohas (suguelundid, kurk pärast oraalseksi, pärak pärast anaalseksi). Need ei ole valulikud ja jäävad sageli märkamatuks. Kolme kuni nelja nädala pärast muutuvad kubemepiirkonna lümfisõlmed hellaks ja suurenevad. Välja areneb suur mädane mass, mis on seotud allasuvate kudede ja nahaga. Nende mädakollete avanemine võib põhjustada pikka aega paranevate õõnsuste tekke.

Üldised sümptomid on palavik, liigesevalu, lihasvalu, peavalud ja nahanähud.

Lümfisoonte ummistumine võib põhjustada kroonilise lümfipaisu ja paistetuse suguelundite, kusiti ning pärasoole piirkonnas, mille tagajärjeks võivad olla kusiti ja pärasoole striktuurid.

Diagnoosimine
Diagnoosimiseks määratakse veres antikehad.

Ennetamine ja ravi
Parim kaitse lymphogranuloma venereum’i eest on ohutu seks.

Raviks kasutatakse tavaliselt antibiootikume. Lümfisõlmede raskekujulise suurenemise ja tursega patsiendid võivad vajada kirurgilist ravi. Küllalt varasel ravi alustamisel on haigus ravitav. Hilistüsistuste ja nakkuse leviku ennetamiseks tuleb alati ravida ka seksuaalpartnereid.

AIDS

Aids on lühend ingliskeelsest väljendist acquired immunodeficiency syndrome – omandatud immuunpuudulikkuse sündroom. Seda põhjustab inimese immuunpuudulikkuse viirus (ingl k human immunodeficiency virus, HIV).

HIV-ga nakatutakse kaitsmata suguühtel. Võimalik on ka viiruse levik vere kaudu, nt saastunud süstaldega või saastunud vere ülekandel. Viirus võib raseduse ajal emalt lapsele kanduda.

Tavalisel suhtlemisel HIV-positiivsete inimestega (kätlemine, põsesuudlus, samas majapidamises elamine jne) ei ole nakatumisohtu.

Sümptomid
Teadlased jagavad haiguse mitmesse staadiumisse.

Esimene staadium on HIV nakkus. See võib esimestel nädalatel põhjustada gripisarnaseid sümptomeid või olla hoopis sümptomiteta. Kuus kuni kaksteist nädalat pärast nakatumist on valged verelibled tavaliselt tootnud nii palju antikehi, et neid on võimalik verest määrata. Sellest ajast alates on HIV testi tulemus positiivne.

HIV-ga nakatunud inimesel ei esine tavaliselt mingeid sümptomeid. Viirus siiski paljuneb ja ründab järjest enamaid vererakke, mis põhjustab immuunsüsteemi nõrgenemise.

Aids tähistab haiguse staadiumit, kui immuunsüsteem on nii palju nõrgenenud, et tekkida saavad nakkushaigused ja kasvajad. Ilma ravita kulub HIV-ga nakatumisest aidsi väljakujunemiseni tavaliselt üheksa aastat.

Aidsi esimesed sümptomid on mittespetsiifilised, nt
 

  • korduvad palavikud üle 38,5 °C
  • öine higistamine
  • lümfisõlmede suurenemine
  • muu põhjuseta kõhulahtisus, mis kestab üle ühe kuu
  • suu ning neelu ja/või suguelundite seennakkused
  • korduv vöötohatis
  • närvihäired jalgades ja kätes
  • emakakaela muutused
  • valkjad, karvasena tunduvad kolded suu limaskestal


Haiguse arenedes muutub patsiendi immuunsus järjest nõrgemaks ja võivad tekkida oluliste elundite rasked haigused. Sinna hulka kuuluvad tuberkuloos, kopsupõletik ja vähkkasvajad.

Diagnoosimine
Diagnoosimiseks määratakse verest HIV vastaseid antikehi. Kui antikehad on olemas, peab HIV olema organismi sisenenud. Seda kutsutakse “positiivseks testiks”.

Ennetamine ja ravi
Parim kaitse aidsi eest on ohutu seks. Narkootikumide tarvitajad ei tohiks kasutada ühiseid nõelu. Tervishoiutöötajad, kes puutuvad kokku kehavedelikega, peavad rangelt kinni pidama kõigist hügieeninõuetest.

Kui te arvate, et võite olla HIV-ga nakatunud, pöörduge nii ruttu kui võimalik arsti poole . Ennetavat ravi on võimalik alustada vaid mõned tunnid pärast võimalikku nakatumist.

Aidsi ei ole veel võimalik välja ravida. On ainult olemas ravimid, mis võivad aidsi väljakujunemist edasi lükata ning pikendada patsiendi oodatavat elulemust ja parandada elukvaliteeti.

On olemas mitu erinevat ravivõimalust, mida sageli üksteisega kombineeritakse.

  • Viirusevastased ravimid, mis pärsivad viiruse levikut organismis ja tugevdavad immuunsüsteemi.
  • Üks probleem on, et HIV on võimeline muutuma ja sellel võib tekkida resistentsus teatud ravimite suhtes. Siis on asjakohase raviviisi leidmine arsti ülesanne.
  • Nakkuse tagajärjel tekkivate haiguste spetsiifiline ravi.
  • Nakatunud inimeste vaktsineerimine erinevate haiguste vastu, näiteks gripi, kopsupõletiku või hepatiidi vastu.
  • Haigusega kaasnevate sümptomite (iiveldus ja isupuudus) sümptomaatiline ravi.


Suguelundite herpes

Suguelundite herpest põhjustab Herpes simplex’i viirus (HSV). On olemas kaks erinevat HSV tüüpi. Mõlemad võivad nakatada nahka ja limaskesti ükskõik millises keha osas. HSV tüüp 1 nakkus esineb tavaliselt ainult suus ja huultel. HSV tüüp 2 esineb eelkõige suguelunditel.

Suguelundite herpes on peamiselt sugulisel teel leviv haigus.

Raseduse korral on oht, et laps nakatub sünnituse käigus. Sellisel juhul on soovitatav keisrilõige.

Herpesnakkus möödub tavaliselt iseenesest kahe või kolme nädalaga, kuid viirus jääb organismi ja haigus võib igal ajal korduda. Enamikul latentse suguelundite herpese viirusega inimestest tekivad ägenemised harva või üldse mitte.

Sümptomid
Naistel esineb suguelundite herpes peamiselt tupes, emakakaela avauses, emakakaelal ja kusitis. Meestel on tavaliselt haaratud peenise pea ja eesnahk.

Haigus algab tavaliselt sügelemise ja valulikkusega, millele järgneb villikogumike teke punetaval nahal. Mõne päeva pärast kattuvad villid koorikutega ja paranevad tavaliselt 8–10 päevaga.

Piirkondlikud lümfisõlmed on sageli suurenenud ja valulikud.
Nakkusega võivad kaasneda palavik, lihasvalu ja üldine halb enesetunne. On kirjeldatud suguelundite valulikkust ja urineerimisraskusi.

Sage tüsistus on herpese levimine teistele kehaosadele. Lisaks sellele võivad villid nakatuda bakteritega. Sellepärast on oluline vältida lahtiste haavandite katsumist.

Oraalseksi järel võivad suguelundite herpese kolded tekkida suus ja neelus ning põhjustada valulikku kurgupõletikku. Anaalseksi järel võivad herpese kahjustuskolded tekkida päraku ümber ja pärasooles. Need põhjustavad valu ja verist väljaheidet.

Emalt saadud vastsündinu herpesnakkus on kardetud tüsistus, mis võib lapsele eluohtlik olla. Tekkida võivad palavik, ikterus, krambid ja hingamisseiskus. Ägeda herpesega rasedatele soovitatakse seetõttu keisrilõiget.

Diagnoosimine
Arst võib panna esialgse diagnoosi haiguse kulu ja lööbe väljanägemise alusel. Diagnoosi kinnitamiseks on võimalik villidest võetud proovi laboris viiruse leidmiseks uurida. Antikehade määramiseks võib teha veretesti.

Ennetamine ja ravi
Parim kaitse suguelundite herpese eest on ohutu seks.

Ravi sõltub nakkuse raskusastmest. Piiratud ala nakkus ei vaja ravi. Kalamiinikreem või tsinkoksiid võivad aidata ville kuivatada ja neil on jahutav toime.

Rasketel juhtudel kasutatakse haiguse kulu lühendamiseks ja sümptomite leevendamiseks viirusevastaseid ravimeid. Kui villides on tekkinud bakteriaalne nakkus, võib arst antibiootikumi välja kirjutada.

Immuunsüsteemi nõrgenemine (näiteks mõne teise haiguse tagajärjel) viib sageli herpes simplex’i viiruse aktiveerumiseni ja uue väljendunud herpesnakkuse tekkeni (ägenemiseni).

Hilistüsistuste ja nakkuse leviku ennetamiseks tuleb alati ravida ka seksuaalpartnereid.

Viiruslik B-hepatiit

Hepatiit on maksapõletik. Seda võib muuhulgas põhjustada nakatumine erinevate hepatiidiviirustega (A, B, C, D ja E-hepatiidi viirused). Hepatiidi erinevatel vormidel on erinevad iseloomulikud tunnused ja nakatumisteed.

B-hepatiidi viirust leidub eeskätt kehavedelikes (sülg, sperma, tupesekreet, veri või plasma). Sellepärast nakatutakse B-hepatiidi viirusega peamiselt sugulisel teel ja see on äärmiselt nakkav. Viirusel on vereringesse jõudmiseks vaja vaid üliväikest nahakahjustust. Nakatunud rase naine võib nakkuse edasi anda oma lapsele.

Haigus võib levida ka kokkupuutel nakatunud vere või veretoodetega.

Sümptomid
Mõned inimesed põevad B-hepatiit, ilma et nad ise seda teaksid. Äge nakkus algab isu kadumisega, vastumeelsusega teatud toitude suhtes, iivelduse, madala palaviku ning lihas- ja liigesevaluga. Haiguse teises staadiumis tekib ikterus, see tähendab, et nahk, limaskestad ja silmad muutuvad kollaseks. Roe kaotab oma värvuse ja uriin muutub tumedaks. Haigus kestab tavaliselt neli kuni kuus nädalat. Pärast seda patsiendi tervis taastub.

Võimalik tüsistus on krooniline hepatiit, mis võib olla sümptomiteta. Esineda võib väsimust, liigese- ja lihasvalu ning aeg-ajalt valu parema roidekaare all. Pikka aega kroonilist B-hepatiiti põdenud patsientidel on maksatsirroosi või maksavähi tekkimise risk märkimisväärselt suurenenud.

Diagnoosimine
Arst võtab teilt anamneesi ja küsib sümptomite kohta. Maksa suuruse ja struktuuri hindamiseks võidakse kasutada piltdiagnostikat (nt ultraheli). Vereproovist saab teavet maksafunktsiooni kohta ja verest on võimalik viirust määrata. Kui kahtlustatakse kroonilist hepatiiti, võib vajalik olla maksabiopsia (tüki eemaldamine maksakoest).

Ennetamine ja ravi
On olemas väga tõhus B-hepatiidi vastane vaktsiin. Manustatakse kolm vaktsiiniannust, mis annab vähemalt viie aasta pikkuse kaitse. On olemas ka kombineeritud vaktsiin A- ja B-hepatiidi vastu.
Lisaks sellele tuleb alati järgida turvalise seksi põhimõtteid.

Kui teil tekib äge hepatiit, määrab arst sümptomaatilise ravi – voodirahu, alkoholi tarvitamise keeld, kõigi maksa koormavate ravimite kasutamise lõpetamine. B hepatiidi vastu ei ole põhjuslikku ravi.

Kui äge põletik maksas on vaibunud, B-hepatiit tavaliselt paraneb ja edasist ravi ei ole vaja.

Kui diagnoositakse krooniline B-hepatiit (kõige varem kuus kuud pärast ägeda maksapõletiku algust), määratakse ravimid, nt interferoon (viirusevastane ravim).

Kui krooniline B-hepatiit on arenenud maksatsirroosiks, on sageli ainus võimalus maksa siirdamine.

Pikka aega kestnud kroonilise B-hepatiidiga patsiendid peaksid käima arsti juures korrapärases kontrollis, et rasked tüsistused, näiteks maksavähk, avastataks võimalikult vara.

Genitaaltüükad ehk kondüloomid

Suguelundite tüükaid põhjustab inimese papilloomiviiruse (ingl k human papilloma virus, HPV) nakkus. Tüükad on nööpnõelapea suurused lillkapsataolised koevohandid, mis tekivad suguelunditele, päraku ümber ja pärasooles ning mis võivad kasvada kirsisuuruseks.

Papilloomiviirused jagatakse mitmesse alarühma. Mõned nendest alarühmadest on seotud teatud tüüpi vähkkasvajate (nt emakakaela vähk) tekkega. Suguelundite tüükad on üks kõige sagedasemaid sugulisel teel levivaid viirushaigusi.

Sümptomid
Suguelundite tüükad ilmuvad kõige varem kaks kuni neli nädalat pärast nakatumist. Sageli möödub mitmeid kuid, enne kui tüükad muutuvad nähtavaks. Suguelundite tüükad võivad esineda üksikuna või kogumikena.

Tüükad on harva valusad, kuid võivad põhjustada kipitust ja sügelemist. Suguelundite tüügaste väljanägemine võib oluliselt varieeruda: need võivad olla lamedad, sõlmjad või lillkapsa-taolised. Suguelundite tüükad võivad olla nii lamedad, et nad on nähtamatud ja neid ei ole võimalik palja silmaga kindlaks teha.

Naistel võivad suguelundite tüükad esineda häbememokkadel, tupes, emakakaela ümbruses, kusiti avauses või pärakus.

Meestel on kõige sagedasemad suguelundite tüügaste paikmed peenise keha ja eesnahk. Need võivad esineda ka kusiti avas, päraku ümbruses ja pärasooles.

Diagnoosimine
Diagnoos pannakse arstliku läbivaatuse alusel. Et leida nähtamatuid suguelundite tüükaid, tupsutab arst nahka lahja äädikhappega. Tüükad muutuvad siis valgete laikudena nähtavaks.

Günekoloogid kasutavad sageli kolposkoopi, 10–30-kordse suurendusega mikroskoopi, et tupe ja emakakaela pinda lähemalt uurida.

Ennetamine ja ravi
Parim kaitse suguelundite tüügaste eest on ohutu seks.

Suguelundite tüükaid saab ravida, kui neid tupsutada rakumürgiga. Ravi kestab sageli kuid.

Tüükaid on võimalik ka paikse tuimastusega kirurgiliselt eemaldada (laseriga, elektrokoagulatsiooni või külmutamisega). Suguelundite tüükad korduvad sageli. Et suguelundite teatud tüüpi tüükad on seotud emakakaela vähi ja teiste vähivormide tekkega, peavad naised pärast ravi edukat lõppu jätkama arsti juures käimist vähemalt kord aastas. See on ainus võimalus avastada vähk varases staadiumis.

Hilistüsistuste ja nakkuse leviku ennetamiseks tuleb alati ravida ka seksuaalpartnereid.

Klamüüdia

Klamüüdiad on mikroorganismide rühm, mis liigitatakse bakterite hulka.

Nendega nakatumine toimub seksuaalse kontakti teel. See ei ole siiski ainuke ülekandetee. Nakatunud emad võivad sünnituse käigus haiguse lapsele anda. Sellel võivad olla vastsündinu jaoks tõsised tagajärjed.

Sümptomid
Nakkus esineb eeskätt alumistes kuseteedes, suguelunditel ja pärasooles.

Äge klamüüdianakkus ei põhjusta naistel tavaliselt mingeid sümptomeid. Mõnikord võivad naised tunda veega kokkupuutel kerget valulikkust või torkimist, kuid nad ei pea seda haiguse sümptomiks. Kusiti ägedale nakkusele on iseloomulik kusiti sügelemine ning valulikkus ja eritis. Ka krooniline klamüüdianakkus jääb naistel tavaliselt märkamata.

Meestel on klamüdioos kõige sagedasem kusiti nakkushaigus. Sümptomid on sage ja valulik urineerimine. Kusiti võib olla valulik ja sügeleda ning esineda võib mädast eritist. Umbes neljandik nakkustest meestel jäävad aga märkamata.
Klamüdioosil võivad olla tõsised hilistüsistused.

Naistel võib ülenev nakkus põhjustada munajuhade ja munasarjade ägedat põletikku, millega kaasneb palavik, valu väikevaagnas ja väga halb enesetunne. Eriti tõsine tüsistus on maksa katva kõhukelme põletik. See põhjustab tugevat valu ülakõhus ja palavikku.

Nii nakkuse ägedad kui ka kroonilised vormid võivad munajuhade liidete tõttu põhjustada viljatust. Lisaks on suurenenud emakavälise raseduse oht.

Kui sünnitusteed on klamüüdiaga nakatunud, võib nakkus emalt lapsele kanduda. Sellisel juhul tekib vastsündinutel sageli üks kuni kaks nädalat pärast sündi mädane konjunktiviit. Konjunktiviit on väga püsiv ja tavaliselt kulub täielikuks paranemiseks kuid. Mõnedel vastsündinutel võib klamüüdianakkus põhjustada ka kopsupõletikku.

Meestel võib klamüüdianakkus põhjustada eesnäärme ja munandimanuste ägedat põletikku. Munandite turse viitab nakkuse levikule suguelunditesse. Need tüsistused on enamasti väga valulikud ning nendega kaasnevad palavik ja külmavärinad. Suguelundite krooniline nakkus võib põhjustada viljatust.

Kui haigus jääb ravimata, võib nii naistel kui ka meestel hilistüsistusena tekkida liigesepõletik või konjunktiviit.

Diagnoosimine
Diagnoosimiseks uuritakse proovi, mis võetakse kusitist või naistel emakakaelalt.

Ennetamine ja ravi
Parim kaitse klamüüdianakkuse eest on ohutu seks.

Olemasolevat nakkust ravitakse tavaliselt antibiootikumidega. Hilistüsistuste ja nakkuse leviku ennetamiseks tuleb alati ravida ka seksuaalpartnereid.

Kandidoos ehk tupeseen

Kandidoos või soor on seennakkus, mida põhjustab Candida albicans – seen, mis sageli esineb ka tervel nahal või limaskestadel. Teatud tingimustel, näiteks suhkurtõve, immuunsuse nõrgenemise, raseduse korral ning pärast antibiootikumide või kortisooni manustamist võivad seened massiliselt paljunema hakata ja põletikku põhjustada.

Põhimõtteliselt võib seennakkus esineda erinevatel kehaosadel (suu limaskestal, nahavoltidel, nt kaenlaalustes jne). Eriti sagedased on siiski tupepõletikud ja meestel peenise pea ja eesnaha nakkus. Sellistel juhtudel levib seen kergesti seksuaalkontaktiga.

Sümptomid
Naistel muutub tupp punaseks ja läheb paiste ning on kaetud valge voolusega, mille eemaldades ilmub alt nähtavale põletikuline kude. Nakkusega kaasneb tugev sügelus ja valkjas, kohupiimataoline voolus.
Meestel on eriti sage peenise pea ja eesnaha põletik. Esinevad punased sõlmekesed ja mädavillid. Eesnaha kitsenemine (fimoos) ja halb hügieen soodustavad haigust.

Eeskätt naistel võib haigus levida sisemistele suguelunditele, mille hilistüsistusteks on emakavälised rasedused ja viljatus.

Nakatuda võivad ka põis ja neerud.

Nõrgenenud immuunsusega patsientidel võib haigus levida üle kogu keha. Sageli on nendel juhtudel haaratud söögitoru, kopsud, endokard (südame sisekest), põis ja neerud ning kesknärvisüsteem.

Diagnoosimine
Diagnoos põhineb tüüpilisel kliinilisel pildil ja põletikukolletest võetud proovide mikroskoopial.

Ennetamine ja ravi
Parim kaitse kandidoosi vastu on ohutu seks.

Haigust ravitakse seentevastaste ravimitega, mis hävitavad seened või pärsivad nende kasvu.

Ravimid on saadaval kreemidena, milles sageli on sügelust ja põletikku pärssivad lisaained. Naiste jaoks on olemas ka ravimküünlad, mis asetatakse tuppe ja lahustuvad seal.

On olemas ka suukaudsed seentevastased ravimid (tabletid jne). Hilistüsistuste ja nakkuse leviku ennetamiseks tuleb alati ravida ka seksuaalpartnereid.

Trihhomonoos

Trihhomoonased on väikesed, liikumist võimaldavate viburitega varustatud ainuraksed parasiidid (algloomad). Need levivad peamiselt seksuaalse kontakti kaudu. Harvadel juhtudel võib nakkuse saada ka ujulas, näiteks kui te istute veeloigus basseini ääres.

Sümptomid
Naistel põhjustab nakkus peamiselt tupepõletikku, mis võib levida emakakaelale. Võivad esineda sümptomid, nagu sügelemine, voolus (sageli rohekas ja vahutav), kipitus urineerimisel, sage urineerimine ja valulik suguühe. Umbes neljandikul kindlaks tehtud nakkusega naistest sümptomeid ei esine.

Trihhomonoosi põdevatel naistel tekivad sagedasemad tüsistused sünnitusel (nt enneaegne sünnitustegevus, lootekestade enneaegne purunemine ja enneaegne sünnitus). Nakkus võib levida ka lapsele (nt tüdrukutel tuppe).

Meestel ei esine tavaliselt sümptomeid. Üksikjuhtudel võib siiski esineda kusiti põletikku, millega võib kaasneda valge eritis peenisest. Parasiidid võivad kusiti kaudu levida põide, eesnäärmesse või munandimanustesse ja põhjustada ka nende organite põletikku.

Diagnoosimine
Ägeda nakkuse korral võib vooluse põhjal panna esialgse diagnoosi.

Tupest või kusitist võetud proovi uurimisel on näha pirnikujulised, viburitega mikroorganismid. Diagnoosi kinnitamiseks võib osutuda vajalikuks mikroorganismi kasvatamine laboris või spetsiaalne värving.
Ennetamine ja ravi

Parim kaitse trihhomonoosi eest on ohutu seks.

Nakkuse saab tavaliselt kiiresti kontrolli alla antibiootikumidega, nt tablettide manustamisel. Naistel võib antibiootikume manustada tupesiseselt (ravimküünlad). Hilistüsistuste ja nakkuse leviku ennetamiseks tuleb alati ravida ka seksuaalpartnereid.

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 29. 12. 2008. 15:25