banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Kaugsidetöötajate tegemistest Eesti taasiseseisvumisel

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Kaugsidetöötajate tegemistest Eesti taasiseseisvumisel Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Kaugsidetöötajate tegemistest Eesti taasiseseisvumisel,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

 

Eesti taasiseseisvumise eelõhtul ei olnud privaleerivad mitte ainult rahvakogunemised, miitingud ja ühislaulmine. Kahtlemata olid kõik need üritused eesti rahvast ühendavad ja mobiliseerivad. Tegelikult toimusid aga kitsamates ringkondades enne oodatud “X” päeva saabumist varjatult mitmesugused ettevalmistused võimalike “mustade tsenaariumide” ennetamiseks.

Kuna võtsin tol ajal ühest sellisest tegevusest aktiivselt osa, siis püüan mõningaid sündmusi, mis toimusid selles eluvaldkonnas, kus ma tollal töötasin, siinjuures lühidalt meenutada. Kahjuks ei saa ma siinjuures nimetada kõigi nende inimeste nimesid, kellega me tol ajal koos tegutsesime. Ja seda põhjusel , et mul puudub selleks nende inimeste nõusolek.

Töötasin tollal nõukogudeaegses linnadevahelise kaugsidevõrgu süsteemis. Teatavasti on elekterside kõikides riikides üks tähtsamaid infrastruktuuri harusid, ilma milleta pole võimalik info liikumine riigi erinevate struktuuride ja organisatsioonide, aga samuti üksikisikute vahel. Seetõttu on elektersidet nimetatud sageli ka riigi närvisüsteemiks. N. Liidus kasutati linnadevahelist kaugside veel ka militaarsetel eesmärkidel.

Nõukogude aegses Eestis toimis elekterside (telefon, telegraaf jm.) selliselt, et kõik Eesti linnad ja maakonnad said sidekanaleid pidi üksteisega suhelda vaid läbi Tallinna, kus asus tsentraalne kaugejaam. Välismaaga toimisid telefoniside ühendused ainult läbi Moskvas asunud rahvusvahelise kaugejaama. Samal ajal oli kõik sidekanalid ja kaugsideliinid kaudselt KGB kontrolli all.


Telefoniside struktuur nõukogude ajal

Kuna kogu riigisisene ja välisriikidega peetavad telefoniühendused olid tsentraliseeritud süsteemi tõttu kergesti jälgitavad - siis järelikult oli need vajaduse korral ka kergesti katkestatavad. Side katkemine on aga ohtlik just kriisisituatsioonis. Just selline oht oli olemas ka Eesti taasiseseisvumise eelõhtul, kus siin olnud nõukogude jõustruktuuride sekkumine koos riigisiseste ja riigist väljuvate sidekanalite katkestamisega põhjustanuks ettearvamatu olukorra. Seda arvestas ka tollane valitsus.

Peale Eestis iseseisvuse taastamiseks ülemineku perioodi väljakuulutamist asus tollal aktiivselt tegutsenud Kodukaitse kohe valvama Eesti riigipiir, täites sisuliselt piirivalve funktsioone. See polnud aga hoopiski lihtne ülesanne. Alustada tuli nullist, kuna riigipiiri kui sellist Eesti NSV-l oma naabritega ju tegelikult polnud. Tekkisid esimesed valvatavad piiripunktid Narvas, Iklas, Luhamaal, Valgas ja mujal. Kuid kuna tollane telefoniside Eestis oli üsnagi viletsavõitu ja kergesti häiritav, siis oli neis piiripunktides juba esimestest päevadest peale probleemiks piiripunktide ja Kodukaitse piirkonnastaapide vahelise, töökindla otseside puudumine.

Pärnumaal, Ikla piiripunktis oli olemas vaid üks kohalik telefon. Kuid kuna telefoniühenduse saamine Pärnuga toimus sealt läbi mitme telefonijaama ja mööda viletsaid õhuliine, oli ühenduse saamine väga ebastabiilne. Samal ajal oli kuuldavus nullilähedane.

Olin olnud tihedas kokkupuutes tollase Ikla piiripunkti ülema V. H-ga juba IME töögrupi ja Rahvarinde tegevuse algpäevadest peale. Pidanud temaga nõu, otsustasime me organiseerida Ikla piiripunkti ja Pärnus asunud Kodukaitse staabi vahele alternatiivsed sidekanalid.

Kuid seda polnudki nii lihtne teostada, kuna nimetatud suunal töötas vaid Tallinn-Riia vaheline kaugside kaabelliin, milles tüütavad sidekanalid oli veel Leningradi Kaugside Valitsuse ja KGB kontrolli all. Seepärast tuli tegutseda varjatult ja sidekanalite loomisest olid teadlikud vaid usaldusväärsed kaastöötajad. Pärnu Kodukaitse juhtkond muretses umbes 1,5 km sidekaablit ja maandas selle Tallinn-Riia kaugsidekaabli ja Ikla piiripunkti vahel. Seejärel ühendasime maandatud kaabli kaugside kaabliga ja monteerisime Ikla piiripunktis ning Pärnu Kodukaitse staabis üles vajaliku sideaparatuuri. Lõpptulemusena sai Ikla piiripunkt kaks analoog sidekanalit, mis toimisid kvaliteetselt öö-päevringselt ja olid KGB poolt mittekontrollitavad.

Tahaksin siinjuures ära märkida tol ajal veel taastamata Eesti riigi piiri valvanud meeste kindlameelsust ja ettevõtlikkust. Nende ettevõtmine oli äärmiselt ohtlik, kuna tegutsesid ju veel kõik nõukogude jõustruktuurid. Meestel polnud isegi relvi ja enesekaitse vahenditena kandsid nad vöö vahel traktori survevoolikutest valmistatud kumminuute… Vaid piiripunkti ülemal oli olemas isiklik 6,35 kaliibriga daamipüstol. Samal ajal märatses aga Lätis kurikuulus miilitsaformeering OMON, mis 1991-aasta 15 juuni varahommikul ka Ikla piiripunkti ründas ja sea olnud soojaku maha põletas. Vaid juhuse tõttu jäi tookord verine konflikt olemata.

Kuna ka teistes piiripunktides oli telefoniside olukord piiripunktide ja Kodukaitse keskuste vahel üsna kehv või puudus üldse, siis otsustasime Ikla piiripunkti ülemaga kutsuda kokku piiriäärsete maakondade sidekeskuste peainsenerid, et kuulda nende arvamist sideolukorra parandamisest piiripunktidega. Kohtumine toimus Viljandis, kuhu tulid Viljandi, Valga ja Võru sidekeskuste peainsenerid. Kuid sellest oli saanud teada ka tollane sideminister, kes saatis Viljandisse oma „salakuulaja“. Kuigi peainsenerid olid valmis astuma samme nende maakondade piirkonnas olevate piiripunktide telefoniside olukorra parandamiseks, keelas sideminister nende tegutsemise ära. Sain sideministrilt (kuigi ma ei olnud temale alluv) pahandada, et olen sekkunud tema võimupiiridesse…

Muidugi saadi sidekanalite loomisest Ikla piiripunkti ja Pärnu staabi vahel peagi teada ka Toompeal. Ühel päeval helistati mulle Tallinnast ja paluti tulla Kodukaitse Peastaapi. Seal teatas tollane Kodukaitse ülem Andrus Höövel, et valitsusejuht soovib minuga kohtuda. Samas sain ülesande - kutsuda peaministri juurde kaasa ka mõned lojaalsed ja vabariigi sidestruktuuri hästi tundvad sidespetsialistid.

Sõitsin ettenähtud päeval Toompeale, olles eelnevalt kutsunud sinna ka veel neli oma kolleegi, kelle hulgas olid Kaugside ja Televisiooni Tehnikasõlme ülem Hans Kruus, Tallinna kaugejaama liiniosakonna ülem Leo Valvik, kes valdas peensusteni kogu vabariigi sidesüsteeme ning Kosel asunud kaugside jaoskonna juhataja Armi Kuriks ja sideinsener Ants Einroos. Nende meeste lojaalsuses ja ka saladuste hoidmises võis olla täiesti kindel.

Valitsusjuht võttis meid koos riigisekretäriga vastu valitsuse ruumides Toompeal. Peale meie olid sinna kutsutud veel ka neli Eesti Raadioamatööride Ühingu raadioamatööri.

Tutvunud kohalesaabunutega, ütles valitsuse juht oma sissejuhatavas sõnavõtus, et seni kuni Eestis viibivad nõukogude väeüksused ja teised idanaabri jõustruktuurid, ei ole ükskõik millised ootamatused välistatud. Ja üheks selliseks võib olla Eestis olevate info- ja sidekanalite meelevaldne katkestamine. Kuna kõik linnadevahelised sidesüsteemid on veel nõukogude jõustruktuuride jätkuva kontrolli all, siis võimaliku kriisiolukorra puhul võidakse neutraliseerida kõik eesti linnade ja maakondade vahelised telefoni-, raadio- ja TV kanalid.

Selle vältimiseks on vaja kiiresti luua alternatiivsed sidekanalid Toompea ja maakonnakeskuste vahel. Samuti on vaja luua üks või paar alternatiivset sidekanalit mõne välisriigiga, näiteks Soomega.

Seejärel palus peaminister informeerida kohalolijaid side olukorrast vabariigis. Kohalolijate sõnavõttudest selgus, et kriitilisel hetkel on kogu vabariigi telefoniside võimalik paari tunni jooksul täielikult halvata, mille tulemusel katkeb side nii maakonna keskuste kui Tallinna ja maakondade vahel. Selleks annab häid võimalusi Tallinna kaugejaam, kus valdav osa personalist on nõukogude reservohvitserid, kelledest enamus on seotud Interliikumisega ja on aktiivsed nõukogude riigikorra toetajad.

Samal ajal teatas Tallinna kaugejaama juhtivinsener Leo Valvik, et tema poolt on omaalgatuslikult juba loodud kaks alternatiivset sidekanalit Helsingiga, millede olemasolust teavad vaid tema ja veel paar kaugejaama töötajad, kelle lojaalsuses võib olla kindel.

Seejärel tegi peaminister kohal olnud sidetöötajaile ülesandeks - moodustada kiiresti töögrupp ja töötada välja ettepanekud kogu vabariiki hõlmava, alternatiivse sidesüsteemi loomiseks. Ettepanekute väljatöötamiseks andis valitsuse juht aega kaks nädalat.

Raadioamatööridele tegi peaminister ülesandeks - organiseerida öö-päevaringne eetri jälgimine ja fikseerida kõigi nõukogude sõjaväeosade raadioühendused ja selgitada välja nende töösagedused. Samuti said raadioamatöörid ülesandeks luua usaldusväärsed kontaktid mõnede soome või rootsi raadioamatööridega, kelle kaudu oleks kriisisituatsioonis võimalik lähetada infot läände.

Vajaliku ruumi raadiojaama paigaldamiseks eraldas peaminister Toompea lossi ülemisele korrusele veel samal päeval. Kuna raadio-amatöörid kasutasid tol ajal põhiliselt varem nõukogude armees kasutusel olnud, või siis endavalmistatud raadioseadmed, millega kõigi eetris olevate raadiosageduste kontrollimine oli raskendatud, siis lubas peaminister eraldada kaasaegse amatöörraadiojaama ostmiseks Soomest vajaliku summa valuutat.

Seejärel tegime veel ringkäigu Toompea lossis ja tutvusime valitsusehoone side olukorraga. Selgus, et peale kohalike, Tallinna telefonijaamaga ühendatud telefonide olid seal küll olemas ka otsekanalid Moskvaga, kuid need läksid läbi KGB sidekeskuse ja olid nende kontrolli all. Seega takistas alternatiivsete sideühenduste loomist Toompea lossi ning maakondade vahel selleks vajalike ühendusliinide puudumine. Selle ülesande pidi kiiresti lahendama loodav töögrupp.

Moodustatud töögrupi tuumiku moodustasid Toompeal käinud sidelased, kuhu kaasasime veel mõned kompetentsed sidespetsialistid. See töögrupp käis koos neljal korral, mille käigus töötati välja Toompea lossi (valitsuse) ja maakondade vahelise sideühenduste loomise alternatiivne variant.

Selleks oli eelkõige vaja organiseerida Toompea lossi ja Kosel asunud maa-aluse kaugside sõlmjaama ning Rapla Sidesõlme vahel vähemalt paar sidekanalit. Füüsiliste sideliinide puudumise tõttu tuli selleks Toompea lossi ja Kose sõlmjaama vahel tööle panna raadioside kanalid. Kose sõlmjaamast oli väljapääs kõikidesse maakondadesse juba olemas. Selleks sai kasutada nõukogude aegseid õhukaitse süsteemi kanalid, mis nüüd kasutult tühjadena seisid.

Peaministri poolt määratu tähtajal toimus Toompeal töögrupi teine kohtumine valitsusjuhiga, kus lisaks väljatöötatud tehnilisele lahendusele otsustati Tallinna kaugejaama ja Toompea vahel ehitada veel ka kaabelliin. Selle ehitus pidi aga toimuma saladuskatte varjus, ilma vabariigi side juhtivtöötajate (sideministri) teadmata.

Ka olid raadioamatöörid alustanud oma raadioaparatuuri ja antennisüsteemide paigaldamist Toompeale. Ka seda tuli teha salaja, kuna Toompeal liikus sel ajal mitmesugust rahvast, kaasa arvatud ka Interliikumise tegelased.

Samas sai aga teatavaks, et ekstreemolukorras ei ole raadioühenduste loomine välismaailmaga meie põhjanaabri raadioamatööride abiga võimalik, kuna Soome presidendi kantselei oli soome raadiamatööridel keelanud eesti raadioamatööridega suhtlemise poliitilistel teemadel. Kuid kokku oli lepitud mitme Kesk- Rootsis asunud raadioamatööriga, kes olid nõus vajaduse korral abistama eesti raadioamatööre siin toimuvate sündmuste teavitamisel läänemaailmale. Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni ülemnõukogu poolt oli jäänud siis veel umbes üks kuu.

Side valdkonnas toimus sel perioodil veel teisigi seni avalikustamata sündmusi. Kohe peale Viliniuse telemasti ründamist kurikuulsa OMON-i poolt, rakendati tollal Riias asunud Balti sõjaväeringkonna staabi ja Pärnu sõjaväelennuvälja vahel tööle kaks analoog sidekanalit (Pärnu sõjaväe-lennuvälja ülem oli samaaegselt ka Pärnu linna garnisoni ülem). Kuna olime kindlad, et nimetatud sidekanalite kiire töölerakendamise põhjuseks on Balti riikides toimuvad sündmused, otsustasime need sidekanalid võtta Pärnu kaugside vahejaamas pideva kontrolli alla.

Kuid siis selgus, et kanalitel edastatav info on kodeeritud, mis tegi selle mitteloetavaks. Kuid kuna see kodeeritud info oli sidekanalitel kuuldav pulseeriva toonina, katkestas Pärnu kaugsidejaama valvetöötaja iga kord, kui neile kanalitele lülitatud valjuhäälditest see toon kostma hakkas, perioodiliselt kanalid välja. Nii jõudsid Balti sõjaväeringkonnast edastatud käsud ja korraldused Pärnu sõjaväe lennuväljale ja garnisoni staapi hakituna, mistõttu need polnud arusaadavad ja seetõttu Pärnu garnisoni poolt suures osas ka täitmata jäid. Iga sellise ebaõnnestunud sideseansi järel kontrollisid vene sõjaväelased kanalite korrasolekut, kuid need osutusid kontrollimisel alati töökorras olevaiks…

Sel ajal töötas Tallinna lähistel vene elanikkonda Eesti taasiseseisvumise vastu agiteeriv Interliikumise raadiojaam “Nade˛da”. Selle toimetus ja stuudio asusid Tallinnas ja neid raadiosaatjaga ühendav sidekanal käis läbi Tallinna Telefoni Kaugejaama. Nagu kaugejaama liiniosakonna ülem Leo Valvik on hiljem rääkinud, tegutsesid nemad Tallinnas analoogselt Pärnu võimendusjaamas toimunuga ja katkestasid iga kord “Nade˛da” saatjale edastatavad räigesisulised ning eestlaste iseseisvumist taunivad saated.

Riias aset leidnud veriste sündmuste ajal katkestasid nõukogude jõustruktuurid Riia kaugejaamas kõik Lätti sisenevad ja seat väljuvad sidekanalid, mistõttu kolm või neli päeva järjest polnud võimalik telefoni teel Riias toimuva kohta infot saada. Kuna kuulusime koos läti kaugsidetöötajatega ühe ja sama üleliidulise kaugsidestruktuuri alluvusse, olid paljud läti kaugside töötajad minule isiklikult tuttavad. Tundsin hästi kõiki Sigulda raadiolingi mastis töötavaid läti rahvusest sidelasi ja nende abiga organiseerisime me mööda teenistusside kanaleid telefoniühenduse Riiaga.

Kuigi Eestis kurikuulsat OMON-i üksust ei olnud loodud, polnud välistatud, et analoogselt Leedus toimunuga, võidakse ka Eestis siin olnud raadiostuudiod ja telemastid nõukogude sõjaväelaste poolt hõivata. Seetõttu asus Tallinna Raadiomaja ja Telekeskust koos tuhandete linnaelanikega kaitsma Kaitseliit ja Kodukaitse. Et ka Pärnu telemasti võimaliku hõivamise korral saaks elanikele raadio teel vajalikku infot edastada, paigaldasime me koos paari lojaalse telemasti töötajaga linnas üles konspireeritud varisaatja, kasutades selleks üht telemastis reservis olnud kesklaine juhtsaatjat. Vajaduse korral võis saatja ühendada alternatiivsete sidekanalite kaudu ka Toompeaga. Saatja võimsusest piisas Pärnu linna ja selle ümbruse katmiseks raadioleviga.

20. augusti süngel hommikul, kui Tallinna saabus Pihkva diviisi tankikolonn, üritasid selle üksuse soldatid hõivata Tallinna teletorni. Teatavasti sulgesid kolm raadiorelee valvetöötajat end torni ülemise korruse aparatuuriruumi ja blokeerisid torni lifti. Hiljem on seda sidetöötajate käitumist hinnatud kui teguviisi, mis hoidis ära telemasti hõivamise.


Nõukogude tankid teletorni juures

Kuid telemasti juurde saabunud tankikolonni komandöridel polnud püsivat sidet Tallinna garnisoni peastaabiga, mistõttu ei saadud vajalikke korraldusi ja nende tegutsemine venis. Põhjuseks oli siin häritud raadioside tankikolonni ja garnisoni peastaabi vahel. Nimelt lülitasid Toompeal asunud raadioamatööride iga kord, kui sõjaväelaste raadiosaatjad tööle hakkasid, nende töösagedusele segava tooni, mis edastatava info lugemise võimatuks tegi. Selle tegevusega saavutati sündmuste arengu venimine ajani, mil tankikolonni komandör sai korralduse – asuda tagasiteele Pihkvasse.

Kõik need raadioamatööride poolt korraldatud “eetrimängud” lindistati viimaste poolt, mis hiljem ka ühes Eesti Raadio saates maha mängiti. On raske oletada, mis oleks võinud juhtuda siis, kui tankikolonnil oleks olnud kohe kohale saabudes korralik raadioside Tallinna garnisoni peastaabiga. Millised olnuks staabi korralduse tankistidele? Kas nad oleksid hõivanud telemasti? Või oleksid hõivanud hoopis Toompea?

Kõik see, millest eelpool juttu oli, toimus vaid side valdkonnas. Kuid samuti valmistuti oodatud “X” päeva saabumiseks ka mitmes teises eluvaldkonnas. Kuigi sündmused neil ärevatel augustipäevadel arenesid nii, et kõigi ülalkirjeldatud abinõude rakendamiseks ei tekkinud vajadust, räägib see fakt iseenesest mõnede poliitikute ettenägelikkusest sündmuste võimaliku arengu suhtes.

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 2. 04. 2010. 11:58